Einar Laigna (sündinud 8. juulil 1937 Tallinnas) on Eesti endine vaimulik ja ohvitser.
Ta õppis Nõmmel 27. mittetäielikus keskkoolis ja lõpetas 1957. aastal Tallinna Polütehnikumi. Ta töötas metallitöölisena ja tööõpetuse õpetajana. Töö kõrvalt luges ta teoloogilist ja filosoofilist kirjandust.
Aastal 1965 astus ta õppima EELK Usuteaduse Instituuti. Ordineeriti 22. juunil 1967 aseõpetajaks ning määrati teenima EELK Varbla Urbanuse kogudust, EELK Karuse Margareeta kogudust ja EELK Hanila Pauluse kogudust. Aastal 1970 andis ta Hanila Pauluse koguduse võtmed kohalikku külanõukogusse ja sellega sulges EELK Hanila Pauluse kiriku. EELK Varbla Urbanuse kogudust ja EELK Karuse Margareeta kogudust teenis ta kuni aastani 1972.
Aastal 1972 lõpetas ta EELK Usuteaduse Instituudi. Ta oli 1973–1979 EELK Märjamaa Maarja koguduse õpetaja ning 1981–1983 EELK Ambla Maarja koguduse ja EELK Aegviidu Aleksandri koguduse õpetaja.
Aastatel 1978–1980 õppis ta katoliku kiriku põrandaaluses vaimulikus seminaris. 31. detsembril 1980 pühitseti ta katoliku kiriku idariituse preestriks[1] ja oli 5 aastat misjonär Armeenia NSV-s.
Oli üks Eesti Humanitaarinstituudi asutajaid aastal 1988 (hiljem lahkus kolleegiumist). Ta õpetas seal keskaja ajalugu. Ta on lugenud kultuuriloo loenguid Tallinna Pedagoogikaülikoolis (hiljem Tallinna Ülikoolis) ja EBSis.
Aastal 1992 õppis ta Vatikanis. Ta on uurinud hilist Rooma impeeriumi, keskaja kultuuri ja kirikuajalugu.
Ta on esinenud ka üksikloengutega (nt Tallinna Rahvaülikoolis loengutega “Manipulatsioon ja psühholoogiline sõda” ja Tallinna Mustpeade Majas) ning arvukates raadiosaadetes. 2006./2007. aasta hooajal oli tal Tartu Pereraadios saatesari “Olemine ja olemasolemine”.
